Tabasalu Pihlakodu juhtum on šokeeriv. Mitte ainult toimepandud kuritegude tõttu, vaid veel enam – ka selle pärast, kuidas riik sellele reageeris. Neli dementset naist, keda kahtlustuse kohaselt nende viimastel eluaastatel hooldekodus korduvalt vägistati, jäid kohtumenetluses praktiliselt kaitseta. Nende väärikus, kannatused ja isikuvabadus pühiti kõrvale põhjendusega, et „ei olnud näha valu“. Riik astus sellise lähenemisega sammu, mida ei saa lubatavaks ja senise kohtupraktikaga kooskõlas olevaks  pidada.
Vaata täpsemalt Eesti Ekspressi artiklist: Meie emade valu unustati" Eliithooldekodus vägistatud ohvrite tütred ei lepi ebaõiglaste järeldustega.

Oma 09.10.2022 postituses kajastasin Riigikohtu praktika muutust seoses lähedasele tekkinud mittevaralise kahju hüvitamisega. Kui eelnevalt oli kohtupraktikas lähedasele tekkinud mittevaralise kahju puhul eeldatud ruumilist lähedust (sisuliselt surma pealtnägemist), siis nüüd on olukord muutumas.

Liikluskindlustuse seaduse alusel kuulub kannatanule tekkinud moraalne kahju hüvitamisele, aga liikluskindlustuse seaduse §-ist 32 võib jääda mulje, justkui kindlustusselts peaks hüvitama vaid maksimaalselt 3200 eurot. Värske kohtulahend kinnitab, et selline lähenemine ei ole korrektne ning neid sätestatud summasid tuleb mõista kui minimaalseid hüvitisi.

Tartu maakohus lõi täna pretsedendi, mõistes Põltsamaa murdjakoerte omanikult Monika Antonilt välja erakordselt suure mittevaralise kahju hüvitise: 100 000 eurot. Lisaks peab Anton hüvitama täies mahus tsiviilhagi varalise nõude, kandma menetluskulud (1300 € riigituludesse) ning peale selle saatis kohus ta reaalselt vangi.

Esindan kohtus jõhkra koerarünnaku ohvriks langenud Sandrat, kellega juhtunu on meediaski palju tähelepanu pälvinud. Tema lugu toob välja lünga Eesti seadusandluses, mis ei võimalda hooletult omanikult looma ära võtta.