Esteetiline meditsiin muutub üha kättesaadavamaks. Kes on süstinud huuli, kes teinud fotonoorendust, kes korrigeerinud silmalaugusid... Aga ükski selline sekkumine ei ole riskivaba. Millal vastutab iluprotseduuri tõttu rikutud välimuse eest patsient ja millal protseduuri teinud spetsialist?
Me elame ühiskonnas, kus ilukirurgia on igapäevane. Enamik meist teab kedagi, kes on käinud rindade suurendamise operatsioonil, maovähenduslõikusel, ninalõikusel, rasvaimul, silmalaugude tõstmise operatsioonil. Paljud tuntud inimesed kasutavad ilusüste, et siluda kortse, suurendada huuli või tõsta allavajunud põski.
Mõistagi pole ükski selline organismi loomulikku olekusse sekkumine riskivaba. Internetis ringlevad pilapildid kuulsustest, kes on iluoperatsioonidega liiale läinud, ja Eestiski on kuulda olnud juhtumitest, kus iluprotseduuri tulemus ei ole ootustele vastanud. Kus lõppeb iluoperatsiooni või -protseduuri puhul patsiendi risk ja kust algab ilukirurgi vastutus? Millal vastutab iluoperatsiooni tõttu rikutud välimuse eest patsient ja millal ilukirurg?
Kaebusi esineb iluprotseduuride suhtes aga sageli. Esteetilise meditsiini patsienti iseloomustab kõrgendatud ootus tulemusele: esiteks seepärast, et teenus on kallis, ja teiseks seepärast, et tegu on vabatahtliku toiminguga, mille eesmärk on patsiendi subjektiivse enesetunde parandamine. Seepärast on ka rahulolematus tulemusega sagedasem kui tavameditsiinis.
Näiteks USAs tuuakse välja, et ilukirurgil on tavakirurgist umbes 2 korda suurem risk, et patsient esitab tema vastu kahju hüvitamise nõude. Enamik selliseid nõudeid on seotud rinnaoperatsioonide, näokosmeetika, rasvaimu ning üleliigse naha eemaldamisega.
Umbes 15% ilukirurgide suhtes esitatakse USAs vähemalt kord aastas kahju hüvitamise nõudeid. Mediaanhüvitisena tasutakse USAs sellistel juhtudel 600 000 USD! Seetõttu leitakse, et ilukirurgia ja selle läbi tekkinud ravivead omavad väga suurt mõju ravikindlustuse kuludele – lõppkokkuvõttes tasuvad sellised kahju ju ravikindlustuse ostjad.
Ilukirurgide vastaste kohtuasjade puhul tuuakse välja kolm kategooriat juhtumeid:
USAst saab tuua kohtunäite, kus tugevas ülekaalus naine lasi esmalt teha maovähendusoperatsiooni, hiljem tehti lisaks üleliigse naha eemaldamise operatsioon. Reitelt naha eemaldamine viis selleni, et naise suguelundid olid deformeerunud. Kohus mõistis patsiendile hüvitisena välja 600 000 USD, leides, et kahju põhjuseks on liigse koe eemaldamine reitelt.
Ilukirurgias tähendab arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemine vastust küsimusele, kas ilukirurg tegutses vähemalt sama kvaliteetselt kui vastava eriala haritud ja kogenud ilukirurg või oli tema tase madamal. Sealjuures on oluline, et arstiteaduse üldise taseme puhul vaadatakse Euroopa Liidu taset, mitte kohalikku ehk Eesti arstide taset.
Eesti kohtupraktikast saab tuua näitena kaasuse, kus patsient pöördus ilukirurgi poole palvega saada ilusaid prinke rindu. Operatsiooni tulemus ei vastanud patsiendi ootustele. Opereeritud rinnad ei olnud patsiendile esteetiliselt vastuvõetavad, sest implantaatide servad olid näha ning rindade kuju oli inetu, samuti oli üks rind teisest suurem.
Arst tunnistas operatsioonijärgsel vastuvõtul, et rindade kuju on kole, ning oli valmis tegema korrigeeriva operatsiooni omal kulul poole aasta pärast. Patsient küsis teise esteetilis-plastilise kirurgia kirurgi arvamust ning sai teada, et proteesid oleks tulnud paigaldada teisel viisil, mis oleks hoidnud ära operatsiooni halva tulemuse.
Ilukirurg esitas vastuväite, et operatsioon oli teostatud vastavalt tehnilistele nõuetele. Kirurgilisest meetodist põhjustatud tulemust ei ole aga võimalik esteetilises kirurgias 100% prognoosida, kuivõrd seda mõjutavad patsiendi anatoomilised ja füsioloogilised iseärasused ning kudede operatsioonijärgne taastumine. Seega seda, kas valitud meetod osutus otstarbekaks või mitte, saab kindlalt öelda alles pärast operatsioonijärgset taastumist. Korrigeerimise vajadus on mõne operatsiooni, näiteks rasvaimu puhul, lausa 50%!
Antud asjas leidis kohus, et asjaolu, et rinnaproteesid oli silmaga nähtavad, tuleb käsitelda kui inetuks tegevat tervisekahjustust, mitte kui kehavigastust, ja seetõttu on patsiendi moraalne kahjunõue põhjendatud. Samuti mõistis kohus ilukirurgilt välja operatsioonikulud.
Seega vastus pealkirjas esitatud küsimusele on jah – ilukirurgia, aga ka teiste iluprotseduuride tagajärjel rikutud välimuse puhul saab arstilt nõuda moraalse kahju hüvitamist. Küll aga tuleb iga juhtumit vaadelda eraldi ning kohus otsustab, kas põhjuseks ikka oli raviviga ja tulemuseks tervisekahju ning kas ja millises ulatuses kahju kompenseeritakse.
Ravivigade ja nende tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise kohta loe lisa siit »
Mõistagi pole ükski selline organismi loomulikku olekusse sekkumine riskivaba. Internetis ringlevad pilapildid kuulsustest, kes on iluoperatsioonidega liiale läinud, ja Eestiski on kuulda olnud juhtumitest, kus iluprotseduuri tulemus ei ole ootustele vastanud. Kus lõppeb iluoperatsiooni või -protseduuri puhul patsiendi risk ja kust algab ilukirurgi vastutus? Millal vastutab iluoperatsiooni tõttu rikutud välimuse eest patsient ja millal ilukirurg?
Ilukirurgias esineb kahjunõudeid 2 korda enam kui muus meditsiinis
Reeglina on ilukirurgia patsiendi enda vaba valik. Vaid vähestel juhtudel on vajadus esteetilise meditsiini järele tingitud mõnest välisest asjaolust, nt vajadus taastada õnnetuse tagajärjel moondunud välimus. Üldiselt on iga iluprotseduur, aga eriti iluoperatsioon seega kaalutletud otsus, mille langetab ja mille eest vastutab patsient ise.Kaebusi esineb iluprotseduuride suhtes aga sageli. Esteetilise meditsiini patsienti iseloomustab kõrgendatud ootus tulemusele: esiteks seepärast, et teenus on kallis, ja teiseks seepärast, et tegu on vabatahtliku toiminguga, mille eesmärk on patsiendi subjektiivse enesetunde parandamine. Seepärast on ka rahulolematus tulemusega sagedasem kui tavameditsiinis.
Näiteks USAs tuuakse välja, et ilukirurgil on tavakirurgist umbes 2 korda suurem risk, et patsient esitab tema vastu kahju hüvitamise nõude. Enamik selliseid nõudeid on seotud rinnaoperatsioonide, näokosmeetika, rasvaimu ning üleliigse naha eemaldamisega.
Umbes 15% ilukirurgide suhtes esitatakse USAs vähemalt kord aastas kahju hüvitamise nõudeid. Mediaanhüvitisena tasutakse USAs sellistel juhtudel 600 000 USD! Seetõttu leitakse, et ilukirurgia ja selle läbi tekkinud ravivead omavad väga suurt mõju ravikindlustuse kuludele – lõppkokkuvõttes tasuvad sellised kahju ju ravikindlustuse ostjad.
Ilukirurgide vastaste kohtuasjade puhul tuuakse välja kolm kategooriat juhtumeid:
- kirurgiline viga – nt ilukirurg eksib operatsioonil, tekib nakkus, viga narkoosi kasutamisel, ilukirurg pole piisavalt tutvunud patsiendi eelneva meditsiini ajalooga;
- litsentseerimata kirurgid – kuna ilukirurgide teenused on tavapärasest kallimad, siis tihti eksisteerib juhtumeid, kus ilukirurgia teenust pakub isik, kes ei tohiks seda teha;
- vähene kogemus – ilukirurgia on spetsiifiline ja häid kogemusi nõudev valdkond, kus vähese kogemusega arst võib kergelt eksida.
USAst saab tuua kohtunäite, kus tugevas ülekaalus naine lasi esmalt teha maovähendusoperatsiooni, hiljem tehti lisaks üleliigse naha eemaldamise operatsioon. Reitelt naha eemaldamine viis selleni, et naise suguelundid olid deformeerunud. Kohus mõistis patsiendile hüvitisena välja 600 000 USD, leides, et kahju põhjuseks on liigse koe eemaldamine reitelt.
Kuidas on ilukirurgia vigadega lood Eestis?
Eestis ütleb seadus, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine tähendab raviviga, mille eest vastutab arst.Ilukirurgias tähendab arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemine vastust küsimusele, kas ilukirurg tegutses vähemalt sama kvaliteetselt kui vastava eriala haritud ja kogenud ilukirurg või oli tema tase madamal. Sealjuures on oluline, et arstiteaduse üldise taseme puhul vaadatakse Euroopa Liidu taset, mitte kohalikku ehk Eesti arstide taset.
Eesti kohtupraktikast saab tuua näitena kaasuse, kus patsient pöördus ilukirurgi poole palvega saada ilusaid prinke rindu. Operatsiooni tulemus ei vastanud patsiendi ootustele. Opereeritud rinnad ei olnud patsiendile esteetiliselt vastuvõetavad, sest implantaatide servad olid näha ning rindade kuju oli inetu, samuti oli üks rind teisest suurem.
Arst tunnistas operatsioonijärgsel vastuvõtul, et rindade kuju on kole, ning oli valmis tegema korrigeeriva operatsiooni omal kulul poole aasta pärast. Patsient küsis teise esteetilis-plastilise kirurgia kirurgi arvamust ning sai teada, et proteesid oleks tulnud paigaldada teisel viisil, mis oleks hoidnud ära operatsiooni halva tulemuse.
Ilukirurg esitas vastuväite, et operatsioon oli teostatud vastavalt tehnilistele nõuetele. Kirurgilisest meetodist põhjustatud tulemust ei ole aga võimalik esteetilises kirurgias 100% prognoosida, kuivõrd seda mõjutavad patsiendi anatoomilised ja füsioloogilised iseärasused ning kudede operatsioonijärgne taastumine. Seega seda, kas valitud meetod osutus otstarbekaks või mitte, saab kindlalt öelda alles pärast operatsioonijärgset taastumist. Korrigeerimise vajadus on mõne operatsiooni, näiteks rasvaimu puhul, lausa 50%!
Antud asjas leidis kohus, et asjaolu, et rinnaproteesid oli silmaga nähtavad, tuleb käsitelda kui inetuks tegevat tervisekahjustust, mitte kui kehavigastust, ja seetõttu on patsiendi moraalne kahjunõue põhjendatud. Samuti mõistis kohus ilukirurgilt välja operatsioonikulud.
Seega vastus pealkirjas esitatud küsimusele on jah – ilukirurgia, aga ka teiste iluprotseduuride tagajärjel rikutud välimuse puhul saab arstilt nõuda moraalse kahju hüvitamist. Küll aga tuleb iga juhtumit vaadelda eraldi ning kohus otsustab, kas põhjuseks ikka oli raviviga ja tulemuseks tervisekahju ning kas ja millises ulatuses kahju kompenseeritakse.
Ravivigade ja nende tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise kohta loe lisa siit »